Arnold Meri

Allikas: Vikipeedia
Arnold Meri (2008)

Arnold Meri (1. juuli 1919 Tallinn – 27. märts 2009 Tallinn[1]) oli eestlasest II maailmasõja veteran ja Eesti NSV poliitikategelane.

Ta oli esimene eestlasest Nõukogude Liidu kangelane. 2000. aastatel anti ta kohtu alla süüdistatuna genotsiidis eestlaste vastu (märtsiküüditamine).

Sisukord

[redigeeri] Lapsepõlv ja karjääri algus

Arnold Meri isa oli eestlane Konstantin Meri ning ema Peterburi saksa kaupmehe tütar Olga Danndorff[2]. 1926. aastal emigreerus Meri perekond isa Konstantin Meri, kes oli "Kominterni eluaegne toetaja",[3] ettevõtmisel Eestist Jugoslaaviasse, kus asus Nõukogude Venemaalt pärast Vene kodusõda lahkunud ning organiseerunud valgekaartlaste keskus. Arnoldi isa Konstantin töötas Jugoslaavias kokana ja ema majateenijana.

Jugoslaavias ristiti Arnold vene õigeusu kommete kohaselt ning ta sai uue õigeuskliku nime Adrian. Ta lõpetas vene algkooli Skopjes ning 1938. aastal vene-serbia gümnaasiumi Belgradis[4]. Pärast gümnaasiumi lõpetamist saabus A. Meri pere tagasi Eestisse ning Arnold asus tööle F. Krulli masinatehasesse treiali õpilasena, varsti aga kutsuti teda aega teenima Eesti sõjaväkke auto-tanki rügementi. 1940. aasta juulis valiti ta Tallinna komsomoliorganisatsiooni linnakomitee koosseisu. ELKNÜ Keskkomitee ülesandel juhtis sõdurite bürood, mille ülesanne oli luua komsomoliorganisatsioonid sõjaväeosades. Pärast Eesti Kaitseväe likvideerimist ning väeosade liitmist Punaarmeega saadeti Arnold Meri 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse 415. sidepataljoni õpperoodu politruki asetäitjaks.

[redigeeri] Tegevus Teise maailmasõja ajal

Arnold Meri

Teise maailmasõja alguses taganes Meri koos 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse väeosadega Porhovi piirkonda, kus kaitselahingutes sai 415. sidepataljoni raadioroodu politruki asetäitjana Porhovi lähedal lahingus neli korda haavata, kuid jätkas kaitse organiseerimist. Selle eest sai ta Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse, mis omistati talle NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 15. augustil 1941. Aastal 1949 sai Meri Lenini ordeni.

Teise maailmasõja lõpetas Meri staabitööl, 8. Eesti Korpuse staabis, korpuse poliitosakonna ülema asetäitjana komsomolitöö alal.

[redigeeri] Alternatiivsed variatsioonid autasustamise teemal

Ajakirjanikud Pekka Erelt ja Mihkel Kärmas, kelle uurimistööd põhinevad toonaste sündmuste tunnistaja Kustav Sepaste mälestustel, on seisukohal, et Arnold Meri kangelaslugu on fiktsioon, mis oli tingitud sellest, et tegelik kangelane ei olnud ideoloogiliselt nii sobiv.[5]

Mitme tunnistaja sõnul omistati sõja päevil Nõukogude Liidu kangelase tiitel pahatihti pigem lähtudes poliitiliselt laitmatust taustast kui tegelikest sangaritegudest. Arnold Meri oli esimene eestlane, kes sai Punaarmee 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse võitlejana Nõukogude Liidu kangelase nimetuse väeosa staabi kaitselahingu juhtimise eest 17. juulil 1941. Meri osales küll lahingus ja sai neli korda haavata, aga tegelikult juhtis lahingut Arnold Isotamm. Pärast sõja lõppu väidetavalt pihtis Isotamm oma kolleegidele, et talle oldi juba valmis medalit rinda panema, kui selgus, et ta oli enne sõda Eesti kaitseväe ohvitser. Orden ja kangelase aunimetus anti hoopis väeüksuse komsorgile Arnold Merile. [6]

Kustav Sepaste mälestuste järgi tegelikult juhtis kaitselahingut kapten Georg Loog, kuid endise Eesti Vabariigi ohvitserina ja parteituna ta ei kõlvanud kangelaseks. [7]

[redigeeri] Tegevus pärast Teist maailmasõda

Meri annab intervjuud Tallinna sakslastest vabastamise 64. aastapäeval.

Pärast Teist maailmasõda kuulus Meri ELKNÜ Keskkomitee esimese sekretärina Eesti NSV Siseministeeriumi Hävituspataljonide keskstaapi koos tuntud kommunistide Nikolai Karotamme, Aleksander ­Resevi, Boris Kummi ja Arnold Veimeriga.[8]

Arnold Meri oli 1949. aastal EK(b)P Keskkomitee liige (1948–1950), ÜLKNÜ Keskkomitee liige ja ELKNÜ Keskkomitee esimene sekretär (1945–1949). [9]

1951. aasta detsembris parteisiseste repressioonide käigus[10] jäeti ilma sõjaväelistest autasudest ning NL kangelase tähest ning ennetades järgnevat vahistamist lahkus Mägi-Altaisse, kus töötas kuni rehabiliteerimiseni 1956. aastal.

Meri lõpetas 1959 NLKP KK Kõrgema Parteikooli ning alates 1961. aastast oli Eesti NSV haridusministri asetäitja. Ta oli NSVL Ülemnõukogu teise koosseisu liige.

Meri ei ole kunagi varjanud, et tema hinnangul oli nõukogude võim maailma parim riigikord. Ta on ka väljendanud seisukohta, et omas ajas võis küüditamine olla võimu õigustatud reaktsioon rahva vaenulikule suhtumisele. [9]

[redigeeri] Kriminaalasi

1995. aastal algatati kriminaalasi Eestis toimunud küüditamiste uurimiseks.

2007. aasta augusti keskel jõudis kohtusse kriminaalasi, milles Arnold Merd süüdistatakse inimsusvastases kuriteos, nimelt genotsiidis. Süüdistuse järgi osales ta 1949. aasta märtsiküüditamise ettevalmistamisel Hiiumaal ning juhtis ja kontrollis küüditamise läbiviimist. [9]

Lääne ringkonnaprokuratuuri prokurör Sirje Hunt väitis: "Meil on kindlaid tõendeid, et Meri osales aktiivselt Hiiumaal küüditamise ettevalmistamisel ja aitas julgeolekuorganitel seda läbi viia. Partei volinikuna oli ta üks operatsiooni koordinaatoritest, kes saabus Hiiumaale ülesande täitmiseks kohale juba nädalapäevad enne 25. märtsi." Hunt ootas kohtusse 80 tunnistajat. [9]

Kohtuprotsess tema üle algas 20. mail 2008 Kärdlas. Lõpuni kohtuprotsess ei jõudnud, sest Meri suri enne ära.

Arnold Meri koos Johan Bäckmaniga

Kohtus Meri ennast süüdi ei tunnistanud. Nii enne kui pärast kohtuprotsessi algust oli ta seisukohal, et tal oli nendes sündmustes passiivne roll. "On ju selge, et ma osalesin Hiiumaal toimunud küüditamises. Ainult mitte selles rollis, mida mulle süüks pannakse. Uurimine on kestnud 12 aastat ning seda on kajastatud meedias alates 1988. aastast. Kohe alguses ma rääkisin siiralt, varjamata, kuidas see oli." [9]

"Tänane süüdistusakt ei sisalda ühtegi uut sõna, võrreldes sellega, mis oli teada 19 aastat tagasi. 1949. aastal olin ma Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee volinik ja pidin kontrollima seaduse järgimist väljasaatmisel. Muidugi olid kõne all tolle aja seadused, mitte praegused," rääkis Meri 2007. aasta augusti lõpus mitmes Eesti ajakirjandusväljaandes. [9]

Mõni aasta varem oli ta oma passiivset rolli pisut lähemalt selgitanud. Tema sõnul pidi ta parteivolinikuna Hiiumaal kontrollima, et julgeolek suhtleks küüditavatega korrektselt, ei ületaks oma volitusi ja et inimestel oleks kaasavõetava vara pakkimiseks piisavalt aega. [9]

Tollal kehtis Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee esimese sekretäri Nikolai Karotamme nõue kontrollida sedagi, kas kõik küüditatavad on vastavasse nimekirja kantud põhjendatult. Mere väitel polnud seda nõuet võimalik täita. [9]

25. märtsil 1949 palus Meri Balti merelaevastikult saata sadamasse küüditatavate transpordiks sobilik laev. Mere sõnul olevat see ainus tegevus, mida saaks tõlgendada aktiivse kaasaaitamisega küüditamisele. Meri põhjendas seda sooviga tagada küüditavatele inimlik kohtlemine. [9]

[redigeeri] Autasud ja aunimetused

Talle on omistatud järgmised autasud ja aunimetused:[11]

[redigeeri] Isiklikku

Arnold Meri oli president Lennart Meri onupoeg.

Arnold Meri auks kavatsetakse nimetada üks uutest tänavatest Venemaal Gorno-Altaiskis[13][14].

Arnold Meri nimi sai keskkool Pihkva oblasti Porhovi rajoonis Polonoje alevikus. [15]

[redigeeri] Vaata ka

[redigeeri] Viited

  1. ↑ ERR Uudised, Suri Arnold Meri, 28.03.2009
  2. ↑ Tarmo Vahter, Lennart Meri. Kolmandat põlve poliitik. Tallinnn 2009, lk 20
  3. ↑ Virkko Lepassalu, Süümepiinadeta. Tallinn 2005, lk. 14
  4. ↑ СВЯЗИСТЫ — ГЕРОИ СОВЕТСКОГО СОЮЗА, http://vkmtuci.edu.mhost.ru/svjaz/svjaz2e1.htm
  5. ↑ Pekka Erelt. Võõrad Suled - Eesti Ekspress, 18. 11. 2003
  6. ↑ Sõjasangar peidab end mineviku eest13. dets. 2001 Eesti Ekspress Mihkel Kärmas
  7. ↑ Kangelased ja muinasjutukangelased 18. märts 2004 Eesti Ekspress Pekka Erelt
  8. ↑ "Pane raisale nii et aitab!" Pekka Erelt (20.02.2007) @www.ekspress.ee
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 9,6 9,7 9,8 "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 170-171
  10. ↑ Зеркало эстонской революции
  11. ↑ Герой Советского Союза Мери Арнольд Константинович
  12. ↑ Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, 5. köide, Tallinn 1973, lk 139
  13. ↑ Госдума призывает Европу "остановить судилище" над Арнольдом Мери. В РФ именем преследуемого Героя уже называют улицы. (vene)
  14. ↑ Altaisse tuleb Arnold Meri tänav - Õhtuleht, 30. märts 2009
  15. ↑ Школа в Псковской области будет носить имя Арнольда Мери

[redigeeri] Kirjandus

  • Mart Raud, "Noor kangelane : jutustus noortele Nõukogude Liidu Kangelase Arnold Meri võtlejateest", Moskva: ENSV Riiklik Kirjastus, 1943
  • Vello Pilt, "Kangelaseks ei sünnita": A. Ljapidevski, P. Batov, I. Kožedub, A. Meri, V. Leonov, A. Maresjev, I. Fedjuninski, M. Tšetšneva, V. Samsons, L. Kurist, G. Beregovoi, Tallinn: Eesti Raamat, 1975
  • Vello Pilt, "Saatus ja valikud: Arnold Meri lugu", Tallinn : Ilo, 2006, ISBN 9985-57-813-9
  • Galina Sapožnikova jt, "Arnold Meri – viimane eesti kangelane". SKP Media, Impressum International Media Club 2009 [1]

[redigeeri] Välislingid

Commons-logo.svg
 Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Arnold Meri
Välja otsitud andmebaasist "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Arnold_Meri&oldid=2775276"
Personaalsed tööriistad
Nimeruumid
Variandid
Toimingud
Navigeerimiskast
Trüki või ekspordi
Tööriistad
Teistes keeltes