Ühe kaelkoti lugu

Ei teagi kohe, kust otsast seda juttu küll alustada, järgnev teema on minu jaoks üdini läbipõimunud vähemalt kümnest eri kihist, otsapidi on see hobi, teisalt puhas nauding, kolmandast küljest isegi nagu töö ja lõppkokkuvõttes suur hulk toredaid kokkusattumusi, mille tulemusena on praegu Eesti Rahva Muuseumis üleval Kudujate Koopiaklubi korraldatud Maailma suurim Muhu sukkade näitus. 

Mis seos siis minul sellega on? Ma pole ju isegi mitte muhulane, sest sündisin Muhust tervelt 3 km kaugusel Saaremaal ;)...

Katsun oma seose lühidalt kirja panna:

7 aastat tagasi tuli mul selline mõte, et kutsuks Fb ellu ühe Kudujate Koopiaklubi, 2 aastat tagasi tuli mul selline mõte, et kooks ühed päris ehtsad Muhu sukad, aga kutsuks teisi Koopiaklubi kudujaid ka selles hullumeelses väljakutses osalema ja poolteist aastat tagasi tuli mul selline mõte, et Koopiaklubi võiks oma sukkadega osaleda ERMi osalussaali näituse tegemise konkursil. Ja siis sai minust algatuseks projektikirjutaja ja ühel päeval koos Anu Kaburi ja Heli Kiverikuga näituse kuraator. Me üritasime seda kõike teha nii hästi kui suutsime ja natukene pareminigi veel. 

Aplaus Koopiaklubile, kus rohkem kui 50 naist kudus ligi sada uhkeimast uhkemat sukapaari, aplaus ERMile, kes nõu ja jõuga näitust korraldada aitas ja tänu kellele täitus meie soov, et näitusel oleksid väljas ka kõigi Eesti muuseumite vanad Muhu kirisukad. Aplaus Saara Kirjastusele, kes aitas kaasa näituse kujundusele, kataloogi valmimisele ja ka rahalise sponsorina aitas näitusel teoks saada. Ja lõpuks aplaus kõigile näitusekülastajatele, kellele meie näitus meeldib. 

Elagu Muhu sukad!

Ma ei hakka siia pikemalt kirjutama, sest seda kõike võib lugeda näituse kataloogist ja pealegi saab ERMis näitust veel 31. jaanuarini külastada ning oma silm on ikkagi kuningas!

Üks pilt näituse avamiselt.

Eesti muuseumites leiduvad Muhu kirisukad näitusel.

Kavandasin näitusele kuus üleelusuuruses sukapuslet, mida kokku pannes võib saada 30 erinevat sukka :).

Nii me Kudujate Koopiaklubiga seal näitusel koome – elusuuruses "koopanaised" justkui koopiad, aga igaüks siiski oma näo, oma nime ja täiesti iseenda Muhu sukaga :)

2 x Anu näitusel. Aitüma Kadri Tüürile, kes aastal 2009 ütles, et ilmselt Anu Kabur on just see inimene, kes kõige vahvamalt oskaks Muhu käsitöö raamatuks kirjutada. Tal oli tuline õigus (kui sa ei usu, loe raamatut "Meite Muhu mustrid"). Täitsa imelik kohe, et me enne üksteist ei tundnud, meil on ju üks nimi, 11 päeva vanusevahet, sadu ühiseid lapsepõlvetuttavaid, peaaegu ühel ajal oleme Tallinnas õppinud käsitööõpetajaks. Siin seina peal me koome oma sukka täitsa vaikselt, aga tegelikult on Anu just see Muhu naine, kelle seltskonnas võib ennast oimetuks naerda :D.

 Aga nüüd siis lõpuks Muhu kaelkotist

Ükskord juba kirjutasin siin, millist märgilist tähelepanu on teatavates ringkondades osutatud Kihnu vardakotile (loe siit) ja veidi hiljem olen kirjutanud ka hiidlaste vardakotist (loe siit), aga tänane lugu räägib natukene Muhu vardakotist.

Muhulased olid 19. sajnadi lõpu – 20. sajani Eestis ilmselt ainsad, kellele meeldis vardakotti kanda kaelas, teised sättisid selle ikka pigem käevangu. Need valgest linasest (tundub, et sageli taaskasutuskangast) kotid olid üsna lihtsad. Kaunistus, milleks võis olla kas masintikand või ka väikeste ristpistemotiivide rida, tehti ülemisele servale ning kotikesele lisati ilus kaelapael. Kas kiripael või sukapaela meenutav pael või tuttidega nöör või ka ostupael. Selliseid kotte pole väga palju alles, aga üks neist asub Ungari Etnorgaafiamuuseumis, kaks ERMis, vähemalt kaks ühe kena inimese erakogus ja üks ka Eesti Vabaõhumuuseumis.

Sellest viimasest otsustasingi ERMi sukanäitusele õmmelda koopia. Kasutasin vana linast riidetükki. Väikese tikandi, vingupaela (siksakpaela) ja koti endaga polnud probleemi, aga kust saada säärane ostupael, mis kaela ümber panna? Muhulased teadupärast armastasid ka uhket poekraami. Otsisin siit ja sealt, tulemuseks pidin nentima, et kui mingi natukenegi sarnane muster mõnel paelal juhtub olema, siis materjal on nii silmapaistvalt sünteetiline, et rikuks kogu koti. Otsustasin siis selle paela ka ise teha. Võtsin Muuseumikoti pildilt jäljendi, programmeerisin selle järgi tikandi ja asusin masintikandiga endale paela tootma :). Kõige keerulisem oli muidugi teha paela servi, et need ei jääks kohmakad ja samas ei hargneks...

Muhu vardakoti koopia on praegu näitusel koos ühe ERMi kogust pärit eriti edeva Muhu tooliga.

Lõpetuseks lisan oma sukad, sest pole ju neidki siin blogis eksponeerinud :). Mustrid on kokku kombineeritud erinevatelt Muhu kudumitelt, kärbsed näiteks pärinevad ühelt vana sõrmkinda pöidlalt. Siilik on vana ja kootud ilmselt eelmise sajandi alguses Tupenurme külas.

Ja veel – minge Eesti Rahva Muuseumisse meie näitust vaatama, saate halli sügisesse korraliku annuse Muhu värvirõõmu!

Olla või mitte olla, masinaga või käsitsi - selles on küsimus...

Aeg muudab inimesi ja muudab masinaid ja ilmselgelt muudab see ka käsitööd.

Kui näiteks 120 aastat tagasi  mõni Muhu Juula või Ingel üritas peenelt ja kenasti õmblusmasinapisteid käsitsi järele teha, sest väga hinnatud oli ju õmblusmasina olemasolu, siis täna nähakse hirmsasti vaeva, et masinaga kuidagi nii tikkida saaks, et see paistaks justkui käsitsi tehtud olevat. Vaat selline pöördeline suhtumine siis masinatesse.

Ja igavesti kestab arutelu selle ümber, kas rahvarõivaosade masinaga tikkimine on täiesti sündsusetu tegu või mitte. Arvamusi on igasuguseid. Mõnele tundub see pühaduseteotusena, mõnele mitte. Mina kui sukakuduja tahan selliste ekstreemsete eitavate hoiakute suhtes ettevaatlik olla. Sest olen näinud küll ja rohkem rahvarõivategijaid, kes oma rinnaga kaitsevad ainult ja ainult käsitsi tikkimise võimalust ja panevad oma komplekti juurde jalga valged NAILONsukapüksid! Vaat siin võiks sukakuduja näha pühaduse teotamist, mis ei seisne ainult masinas või inimeses, vaid ka üsna sobimatus materjalis. See näiteks oleks peaaegu sama, mis voodrisiidile masinaga tikitud käised.

Aga kus on siis minu rahvusliku masintikandi valulävi? Jah, Muhu lilltikandit ei hakka ma MITTE kunagi masinaga tegema. See oleks sellest gaasimaskiga lille nuusutamise rubriigist. Ma jätan siin kõrvale Muhu vanameistrid, kes omal ajal nö manuaalselt masinaga tikkisid. Selles oli siiski mingi emotsioon, aga automaatse masinaga? Ei.

Selge see, et kõige mõistlikum valik oleks masinaga teha ainult Muhu masintikandit:)

Kui iseenesele rahvarõivaid tikkides on tegelikult väärtus ka selles käsitsi pistmise tundes, tulemusest rääkimata, siis rahvatantsurühmade riiete puhul olen mina tolerantsem. Miks mitte teha ristpistet masinaga? Selge on see, et see on odavam variant. Muide mitte väga odav, sest hea tulemus sõltub ka siin inimesest. Kui hästi on tehtud programm, valitud materjalid jne.

Ehk on vaen masintikandi vastu alguse saanud ka kehvadest näidetest ehk mannetust masintikandist? Või on see vaen natuke ka ajalooline - esimesed õmblusmasinad peksti teadupärast puruks käsitsiõmblejate poolt, keda ähvardas tööst ilmajäämine.

Helme särkide 16 varrukavärvlit said meil kolme peale - mina, minu suur laps ja masin - igaljuhul tikitud.
Aga kus on sinu masintikandi valulävi? Ja kus siiski lõpeb käsitöö? Kas masin võtab selle meilt?

Jänene

Kuigi see on nüüd ka natukene minu tööga seotud, panen siia siiski ühe väikese jänese. Kinnituseks, et äsja läks trükki minu koostatud uus tikkimismasina tööjuhendite vihik koolidele.

Paadunud pärandtehnoloog

Mis siin öelda, ma lihtsalt pean iga asja puhul vaatama, kuidas see tehtud on? Kõigi oma uurimiste taustaks on töövõtted kolinud ka muudele esemetele. Ehk siis masintikandis padjasari "Kudujad".

Muhu rahakotid

Eelmisele postitusele lisaks pean nentima, et metall ja vaselised polegi ainukesed kõrvalehüpped kudumistöölt. Vahepeal sai veidi nahaga mängitud.

Mulle on need vanad Muhu kasuka ja kingatikandid ikka meeldinud. Aga kuna kingi ma tõesti teha ei oska (selles osas ei mõista ka kellegagi koostööd teha) ja kasukat ei kanna, siis proovisin Muhu masintikandit tõsta veidi väiksematele ja käepärasematele esemetele.Tegin seda koos venna ettevõttega, et tulemus oleks ikka nö päris ja funktsionaalne, mitte mõni pealt kokkutõmmatud kukruke, mis võib ju ilus olla, aga mida kasutada ikkagi ei saa.

 Inspiratsioon Muhu vanadelt nahkesemetelt (fotod tehtud Muhu Muuseumis)



Kui need kotikesed läbivad minu range pooleaastase kasutamiskontrolli, siis müün need maha. Kas neid ka juurde tuleb, seda küll ei tea. Vist mitte.

Puudumistõend ja vabanduskiri

Ega ma arvagi, et keegi on minu siinset puudumist märganud, aga aeg-ajalt tuleb endal selline tunne, et oleks tore siiski midagi teha ja postitada. Milles siis asi, et tööpink, kes siin siiamaanigi pidevalt kurtis, et aega pole (loe eelnenud nelja aasta postitusi), nüüd täiesti ära kadus.

Tööpingist sai mingis meeltesegaduses tudeng. Kuiski tundus, et põnev oleks kõrgharidus teemal "25 aastat hiljem", ehk siis millegipärast tundus vanaemal kohane teist korda kõrgkooli minna (statsionaari kusjuures). See toimus täiesti pidulikult ja vaatamata vanusele ulatati avaaktusel tööpingilegi püüne peal soojade sõnade saatel "Et nüüd tuleb õppima hakata" meenekotike. Ausalt öeldes pole ükski minu laps oma tudengiks-saamise kotikest mulle tutvustanud. Eeldades, et teiegi ehk ei tea, mida Tartu Ülikool värskele tudengile kingib, siis näitan kõik ette:
3 kaustikut
pastakas
riidest kott "tudengi töö on õppimine"
fitness klubi reklaam
sülearvuti reklaam
telefonireklaam
laulukoori reklaam
brošüür "Seksuaalsel teel levivad infektsioonid"
2 kondoomi



Ja nüüd siis, varustus käes, nühin muudkui koolipinki ja üldse pole enam aega "iseteha", kuigi eriala eeldaks ehk sedagi. Paar hirmpisikest asja olen siiki ka vahepeal nikerdanud. Üks nahast vardakott, millel on masintikand ja kirjusitsiline vooder.

Kinnas, mis kotikese sees käib, on kahjuks juba üsna pikka aega poolik. Loodetavasti see ikka kunagi valmib.

Ja veel üks karu lapselapsele esimeseks sünnipäevaks. Selliseid karusid olen väiksemaid ja suuremaid teinud vist aegade jooksul kümnete kaupa. Aga mulle lihtsalt meeldib see lõige.

Jubinad

Masinaga saab tikkida ka väikseid loomakesi. Tegelikult on see hästi tore, sest neid saab niiviisi korraga palju:)

Pisilillekirjaline suvi 2

Tegelikult on natuke kurb teha selliseid suvelõputöid nagu igasugu kuivatatud liblekeste kotti toppimine. Muidugi talvel on neid jällegi hea võtta, aga siiski tõotab see varude kogumine peagi algavat sügist. Seekordsed piparmünditeekotid tegin ma Moole annetatud kangast ja minu meelest see kangas ongi kohe piparmünt, värv ja muster ja kogu see olemine.

Täna olen ma üle hulga-hulga aja terve päeva õmmelnud. See on tõeline pidupäev, sest seda saab nii harva. Aga kõike seda õmblustööd näitan alles homme.

Väike must dress ehk "Pariis -10"

See on pikem lugu ja ei räägi sellest, et Pariisis on külma -10 kraadi. Kunagi oli meil perekondlik võistlus, kes võtab 10 kilo kiiremini alla, saab Pariisi. No ei võtnud keegi - üks jäi täiesti ootamatult rasedaks (võttis 10 juurde) ja teised andsid kas solidaarsusest või siis lihtsalt laiskusest alla. Pariisi ei saanud. Aga tahaks. Nii ma lihtsalt unelen selle mõtte juures, et kui võtan -10 (no annan nö ära), siis ma lõpuks Pariisi ka sõidan. Loomulikult tuleb selleks teha sportlikke harjutusi, loomulikult dressis. Juba käin naisvõimlemisrühmas "Ohtlik naine" (ikka suvise Kalevi staadioni võimlemispeo jaoks, seal on sellise nimega sooritus). Et siis ehk läheb ka dressi vaja, muidu ma ju eriti dressiinimene pole. Aga selle Pariisidressiga vast teen mingeid jalutusi-painutusi-venitusi, ise ikka mõeldes Eiffeli, Pariisi kohvikute ja Chanelli peale, kes teadupoolest naisterahavaste ellu trikotaažist, sellest toonasest meeste pika pesu riidest, rõivad tõi. Elagu Pariis!

Lõike tegin ise, masintikandi joonistamiseks tarvitasin mõnd fotot Coco Chanellist ja ühte pilti Eiffeli tornist. Sellel asjandusel on kaks kaelust.

Reportaaž päkapiku harukontorist

Kes see ikka pühadeõhtul pikka juttu viitsib kirjutada või lugeda. panen lihtsalt kirja jõulumehe abistamiseks valminud tööd, mida varem näidata ei saanud.

Üks linane meestesärk

 

Ja väike majaraamat neile, kes kunagi asuvad ehk elama Sokile:
Raamatu keskel olev sokike kootud 10 silmusega ja nr 1,25 varrastega.

 

Vöö

Meie suguvõsa eripära -kiir-kaug tegutsemine.
See tähendab, et kleiti õmmeldakse enne peole jõudmist ka veel autos või leebema variandi kohaselt lõpetatakse silm rullis eelmisel öösel. Nii ka nüüd. Täna on minu lapse ülikooli lõpuaktus ja otse loomulikult teen ma kleidile lubatud vööd ikka eelmisel ööl, kusjuures kleiti ennast pole ma üldse näinudki - seda teeb Moole eelmisel ööl! Ahaaa! No ja kui see asi kokku ka sobib, siis näitan pärast kleiti koos vööga ka.

Lubaduste täitmine nr 1

Lubasin, et teen veebruaris veel 2 asja ja mitte üks käsitöö rohkem! Ohhh! Esimene siis siin. Minu arvuti lihtsalt vajas sellist asja. Ta polnud nõus ilma selleta edasi elama (loe -on juba 3 korda paranduses käinud). Ja siis ma mõtlesin, et võibolla on pisut tõde selles vanas väites, mida mehed armastavad öelda, et "Mašina vsjotaki ona" No ja kui see arvuti juba naissoost on, ehk ta siis lihtlabase kunstnahast jopega ei lepigi, tahab sellist uhkemat mantlit. Nüüd jääb vaid loota, et kuna olen tema peale tervelt pool pühapäeva kulutanaud, ta ehk järgnevalt suvatseb töötada!



Klapi alla tegin väikesed pesad ka tema kõrgeaususe sõpradele - hiirekesele ja pikkadele juhtmetele.



Seest näeb asi välja sedamoodi.